Реагирование при экстренных ситуациях
Kinnitan
/ allkiri /
Alla Batrakova
Direktor
KK 1-2/06.09.2019
TALLINNA MAHTRA PÕHIKOOLI
HÄDAOLUKORRA LAHENDAMISE PLAAN
I. Tallinna Mahtra Põhikooli hädaolukorra- ehk kriisireguleerimise KOMISJON
KINNITATUD KK 1-2/06.09.2019
Kooli kriisimeeskond:
Direktori kt Rita Rumm
Direktori asetäitja majandusalal Rita Januškevitšute
Kooli tervishoiutöötaja medõde Jelena Lebedeva
HevKo Julia Morozova
Sekretär Mare Jurtom
Õppealajuhataja k.t. Viktoria Šipilova
Sotsiaaltöötaja Ljudmilla Krjukova
Infojuht Jelena Demjantšuk
Õpetaja Margarita Müürsepp
Huvijuht Lada Kudrjašova
nr .1-2/10 01.09.2014.a. Olenevalt kriisisituatsioonist võib komisjoni töösse kaasata erinevaid spetsialiste väljastpoolt kooli, kuid komisjon võib töötada ka vähendatud koosseisus.
II. Kriisijuhtumid koolis
Oluline on teadvustada, millised sündmused võivad kooli, klassi või õpilase/õpetaja viia kriisisituatsiooni.
Nendeks võivad olla:
o õpilase või õpetaja surm (õnnetus, haigus, suitsiid, mõrv);
o õnnetus õpilasega;
o suitsiidikatse;
o tulekahju, plahvatus, varingud
o äkkrünnak – sündmus, mis põhjustatud vihkamisest, psüühilisest tasakaalutusest või pahatahtlikkusest, mis ohustab kooli tööd;
o õnnetus (nt klassiekskursioonil);
o raskete tagajärgedega lõppenud liiklusõnnetus;
o lapse kadumine;
o olulise mõjuga sündmus mujal (aktiivne meediakajastus);
o pommiähvardus jmt.
o karantiin seoses viirustega
III. Tegutsemine kriisi juhtumi puhul
1. Õpilase, õpetaja surma puhul töötavad õpilase, klassi või pereliikmetega klassijuhataja koostöös psühholoogi ja klassi aineõpetajatega;
2. Õnnetus, liiklusõnnetus, lapse kadumine – direktor viib läbi erakorralise nõupidamise, kus antakse konkreetsed ülesanded tegutsemiseks, kaasatakse politseiamet, teavitatakse linnavalitsust;
3. Tulekahju, plahvatus, varingud, terror – sündmused, mis põhjustatud vihkamisest, psüühilisest tasakaalutusest või pahatahtlikkusest, mis ohustavad kooli tööd;
3.1.Tulekahju ning pommiähvarduse puhul tegutsetakse vastavalt Põhja-Eesti Päästekeskusega kooskõlatatud Tallinna Mahtra Põhikooli ÜLDISELE TULEOHUTUSJUHENDILE:
o helistada koheselt telefonile 112;
o viia informatsioon kõikide koolis viibijateni – rakendub koolisisene raadiosüsteem;
o äkkrünnaku puhul klassiruumidest loata mitte lahkuda, varjuda seinte äärde, laudade alla, uksed võimaluse korral seestpoolt blokeerida käepäraste vahenditega, jne.;
o klassijuhatajad esimesel võimalusel teavitavad olukorrast lastevanemaid;
o lapsevanemad saavad kriisiolukorrast informatsiooni kooli telefonidel:
o õppemetoodika koordinaator – 6218 313; sekretär-personalijuht - 6218 185;
direktor – 6218 185; direktori asetäitja majandusalal - 6218 184.
o kaasata politseiamet telefonil 110;
o viia läbi töötajate nõupidamised kriisiolukorra likvideerimiseks.
4. Kriisi juhtumi puhul suhtleb meediaga kooli direktor.
5. Igal õppeaastal viiakse ühel korral läbi praktiline tuleohutusalane õppus ja kriisiplaani tutvustav õppepäev.
6. Iga nelja aasta tagant esmaabikoolitus pedagoogilistele töötajatele ja teenindavale personalile.
7. Seoses karantiiniga, võimaldab kool töötada ja omandada teadmisi distantselt. See tähendab, et õpetajad suhtlevad õpilastega peamiselt IT vahendite kaudu, annavad selged juhised õpiülesannete täitmiseks, valmistavad ette erinevaid e-ülesandeid jne, mis võimaldavad õpilastel omandada teadmisi kodus ning saada tagasisidet.
Viiruste leviku ennetamiseks koolis viiakse läbi järgmised meetmed:
-
vahetusjalatsite kontroll;
-
pindade ja ruumide pidev desinfitseerimine, puhtuse hoidmine;
-
õpilaste seisundi kontroll - esimeste tunnuste märkamistel saadetakse õpilane koju;
-
koostöö meditsiintöötajaga;
-
koostöö hoolekoguga;
-
õpilaste ja vanemate operatiivne ja pidev teavitamine e-kooli, kodulehe ja sotsiaalmeedia kaudu;
-
vajadusel distantsõppe organiseerimine (nt epideemia korral): tehnika väljastamine vanematele ja õpetajatele lepingu alusel, toitlustamise korraldamine kooli territooriumil, pideva tagasiside andmine distantsõppe ajal pedagoogidelt ja vanematelt.
IV. JUHENDID
1. Õpilaste ja koolitöötajate vaimse ning füüsilise turvalisuse tagamiseks on tarvis:
o pöörata erilist tähelepanu kogukonnatunde ja ühtekuuluvustunde loomisele koolis, tähtsustada akadeemiliste teadmiste kõrval üksteisest hoolimist, aidata lastel õppida mõistma inimesi enda ümber ja tegema ennast teistele mõistetavaks;
o väljendada koolis avalikult sallimatust igasuguse vägivalla suhtes ja mitte jätta tähelepanuta võimalikke koolikiusamise juhtumeid;
o suurendada valvet kooli ruumides ja kooli territooriumil ning rakendada meetmed tagamaks, et õpilased ei tooks kooli kaasa ohtlikke esemeid;
o rõhutada, et märgates tuleohtu, liiklusohtlikku olukorda, ebaseaduslike ainete tarbimist koolikaaslaste poolt, kellelegi tahtlikku haiget tegemist või tõrjumist, tuleb sellest täiskasvanutele teada anda.
o kasutada võimalikult efektiivselt ära õppekava läbiva teema „turvalisus“ võimalused;
o kasutada õppimis-ja õpetamismeetodeid, mis arendavad lastes koostöö- ja suhtlemisoskusi, õpetavad pidama oluliseks iga inimese ainulaadsust;
o kaasata õpilasi, lapsevanemaid ja kohalikku kogukonda süstemaatilise vägivallavastase tegevuskava koostamiseks ja ellu viimiseks igas koolis;
o vajadusel vaadata kriitiliselt läbi kooli sisekorraeeskirjad, neid uuendades ning kindlustades sisu õpilasteni viimine;
o kasutada võimalikult efektiivselt tugimeetmeid, luues võimalus õpilaste, lastevanemate ja õpetajate nõustamiseks, toetamiseks ja koolitamiseks;
o ühineda turvalist koolikeskkonda tugevdada aitavate programmidega ja kaasata õpilasi nendesse aktiivsete tegutsejatena.
o rõhutada koolis, et kõikide täiskasvanute kohus on märgata ja vajadusel sekkuda.
2. Kiireloomulised ülesanded kriisi ajal ja kohe pärast kriisi
2.1.Kriisiolukorras hindab koolijuht olukorda ning annab personalile ja õpilastele selged tegevusjuhised ning püüab olukorda stabiliseerida. Koolijuht vastutab selle eest, et kohe kutsutaks vajalik abi. Koolijuht juhib ja toetab oma personali, et õpilaste kaitsmisel tegutsetakse rahulikult.
2.2. Pärast olukorra rahunemist korraldab koolijuht kõikide koolis töötavate täiskasvanute nõupidamise. Selle käigus lepitakse kokku tegevussuunad, vastutus ja tööjaotus.
o Selgitatakse välja töötajate enda kriisikogemused ning hinnatakse ressursse probleemi käsitlemiseks.
o Kogutakse kokku võimalikult palju andmeid õpilaste olukorra kohta.
o Lepitakse kokku, kuidas suheldakse õpilaste, kodude ja lähedaste inimestega.
o Lepitakse kokku kavandatud meetmetest teavitamine.
o Lepitakse kokku, kuidas kriisi tõttu kannatanud peresid meeles peetakse.
o Lepitakse kokku, milliseid ühiseid tegevusi korraldatakse olukorra käsitlemiseks ning määratakse nende tegevustega seonduv vastutus.
o Lepitakse kokku, kuidas erinevates tundides juhtunut käsitletakse; välditakse kriisi liigset käsitlemist ja rõhutatakse, et õpetaja esmaseks ülesandeks on ära kuulata, vastata küsimustele, anda teavet ja jälgida õpilaste võimalikke kriisiga seonduvaid reageeringuid.
o Lepitakse kokku, kuidas antakse teavet võimalikele meediakanalite esindajatele. Siinkohal tuleks olla eriti hoolikas, seda eriti õpilaste kaitsmisel.
o Lepitakse kokku, kuidas suheldakse koostööpartneritega, millist ekspertide vms abi on võimalik saada koolist väljastpoolt.
o Lepitakse kokku, kuidas asjade käsitlemist töötajate vahel jätkatakse, ja arutatakse, millist abi nad vajavad.
2.3. Koolijuht korraldab nõupidamise kooli kriisimeeskonnaga (juhul kui koolis on selline grupp eelnevalt loodud). Selle käigus lepitakse kokku tegevussuunad, vastutus ja tööjaotus.
o Lepitakse kokku, milline on kellegi roll suhtlemisel peredega ning õpilaste abivajadust puudutava teabe saamisel.
o Lepitakse kokku, kes ja millist abi saab koolis pakkuda ning kuidas rohkem tuge vajavad õpilased suunatakse väljastpoolt antava abi juurde.
o Lepitakse kokku, kuidas kriisimeeskonna töötajad toetavad muud personali.
2.4. Koolijuht hoolitseb koolipere ühise kogunemise korraldamise eest. Selle organiseerimisel tuleks arvestada järgmisi asjaolusid:
o Kogunemist planeeritakse hoolikalt ning selle kestuse kavandamisel arvestatakse ka nooremate õpilastega.
o Kogunemist juhib koolijuht või tema poolt määratud isik.
o Kogunemisel käsitletavaid küsimusi tutvustatakse lühidalt ja kõigile arusaadavalt:
Ø toimunu lühikirjeldus;
Ø keda asi on otseselt puudutanud ja kuidas;
Ø millised on võimalikud reageeringud;
Ø kuidas koolis või õppeasutuses juhtunut lähipäevil arvestatakse.
Juhtunuga seonduv arutelu õpilastega on soovitatav viia läbi klassides vastavalt laste vajadustele.
2.5. Oluline on see, et koolijuht hoolitseks kriisi ajal ja pärast seda ka oma jõuvarude eest.
3. Pikaajalised abinõud
3.1. Tegevuskavade täpsustamine nii, et kriisi tagajärgede käsitlemisega seonduvad vajadused oleks arvesse võetud. Kava võib eeldada ka ressursside kasutamise täpsustamist.
3.2. Ühise kava koostamine selle kohta, kuidas kriisiga seonduvaid küsimusi õppetöös käsitletakse ning kuidas tugevdatakse turvatunnet ja lootust tuleviku suhtes.
3.3. Kokkulepe selle kohta, kuidas õpetajad jälgivad õpilaste reaktsioone järgmise aasta jooksul, sest sümptomid võivad ilmneda alles pärast pikema aja möödumist. Lepitakse kokku, kuidas tegutsetakse sümptomite avastamise korral.
3.4. Personalile vajaliku abi kavandamine ja korraldamine (nt ühised arutelud, koolitused, supervisioon).
4. Kriisi käsitlevad teemad õppetöös
4.1.Kooli tähtsus kriisijuhtumi lahendamisel on väga suur, sest
o laps veedab palju aega koolis;
o kool esindab stabiilsust ja järjepidevust ja peaks olema lapse jaoks turvaline koht;
o õpetaja teab ja tunneb last;
o koolis ümbritseb last loomulik ja kättesaadav toetusvõrgustik;
o mõne lapse jaoks on kool ainuke tugisüsteem;
o eksisteerib ühtlustatud ja tõese info jagamise võimalus.
Tallinna Mahtra Põhikooli kollektiivi ülesanne on olla nii füüsiliselt, vaimselt kui moraalselt valmis kriisiolukordi käsitlema, taastama turvalisus ning olema õpilastele eeskujuks, kuidas rasketes olukordades toimida.
4.2. Kriisijuhtumi mõju õppimisele
Traumaatilised olukorrad mõjutavad mälu ja keskendumisvõimet, mis on aju keskseteks funktsioonideks õppimise seisukohalt. Mitmed uuringud on näidanud, et õpilaste raskused koolis on seda suuremad, mida rohkem neil ilmnes traumajärgseid reaktsioone. See tähendab, et koolidel tuleb jälgida, et vajalik abi oleks õpilastele kättesaadav. Kooliprobleemid võivad hakata ilmnema tunduvalt (kuid, isegi aastaid) hiljem. Paljudel lastel kulub aega, et aru saada, mis tegelikult on juhtunud - eriti puudutab see surmajuhtumeid. Pingeliste tööpäevade tõttu võivad õpetajad unustada, et keegi nende õpilastest elas hiljuti läbi kaotuse või trauma. Paljud õpilased on öelnud, et õpetajad käituvad igati mõistvalt vahetult peale kaotust või traumat, kuid kurdavad, et peale mõningase aja möödumist neid enam ei mõisteta. Uute teadmiste omandamisvõime langus koos mõistmise puudumisega toob kaasa selle, et mõnedel õpilastel võib tekkida tõsised raskusi õppeprogrammi läbimisega.
4.3. Millega õpiraskusi seletada?
Arvatavasti on lapse õpiraskustel rohkem kui üks põhjus. Nende taustaks on mitu järgnevas loetelus toodud kirjeldust.
o Motivatsiooni kadumine.
o Hirm tuleviku ja muutuste ees tekitab ärevust.
o Muutused koduses elus, lisandunud kodused kohustused ei jätagi aega koduste ülesannete ja õppetükkidega tegelemiseks,
o Kriisiolukordades väheneb vanema(te) tegutsemisvõime ja ta/nad ei jaksa lapse koolitööde tegemist jälgida.
o Masendus mõjutab õppimisvõime - mõtlemisvõime aeglustub, masendavad mõtted.
o Tähelepanu, mälu ja keskendumishäired:
o Lapse mõtted kalduvad juhtunule või muidu uitama, tal on raske keskenduda;
o Pealetükkivad meenutused segavad keskendumist ja mõjutavad töömälu, mida inimene kasutab nii õppimisel kui uue informatsiooni töötlemisel: uued asjad ei jää meelde ja/või varem õpitu ei tule meelde;
o Paljude noorte arvates on eriti raske reaalainete tundides, algkooli õpilastel tekib raskusi just kirjutamise ja lugemisega;
o On asju, millele mõtlemine on raske, mistõttu hakkab laps kasutama vältimist. See segab aga loovat tegevust ja spontaansust.
Unehäired:
o sageli tekivad mälestused ja mõtted just siis, kui peaks magama jääma,
o tulemuseks on unehäired, õppimisvõime väheneb veelgi ja õpilane on veelgi rohkem hajevil.
Jõuetus, valud:
o tugevad tunded mõjutavad käitumist;
o lapsed kaotavad kontrolli oma käitumise üle ja satuvad pidevatesse konfliktidesse ümbritseva maailmaga;
o võib juhtuda, et lapsed kasutavad välist aktiivsust kaitsevahendina muljete ja tunnete vaigistamiseks ning seetõttu pole lapsed käitumises piisavalt rahulikud;
o lapsed ei tule toime uue informatsiooni vastuvõtmisega.
5. Individuaalne ettevalmistus
Kriisialased teadmised: - juhtimisoskus kriisiolukorras; - rituaalid; - meediaga suhtlemine; - kriisisekkumise meetodid; - traumaatiliste juhtumite vahetu ja pikaajaline mõju koolitööle; - erinevad suhtlemistasandid kriisi korral jm. - vaimne ettevalmistus võimalikeks kriisiolukordadeks. See tagab efektiivse tegutsemise kriisiolukorras, tekib usk oma kooli toimimisviisi ning enda võimesse keerulise olukorraga toime tulla.
6. Organisatoorne ettevalmistus
1. Analüüsida kriisiolukordade riski konkreetses koolis, lähtudes kooli spetsiifilistest oludest ja eeldustest ning mõeldes läbi juba juhtunud ja juhtuda võivad sündmused. Keskenduda tuleks sellistele sündmustele, mis kooli juhtkonna ja personali jaoks oleksid kõige raskemad, samuti raskelt käsitatavuse põhjustele, nende võimalikele lahendustele, otsustele, abinõudele ning vajalikele vahenditele.
2. Moodustada kooli kriisimeeskond, kuhu võiksid kuuluda koolijuhatus, direktor, õppealajuhataja ja/või õppemetoodika koordinaator, kantseleipersonal, kooliarst ja/või õde, koolipsühholoog. Need inimesed peaksid saama teadmisi kriisipsühholoogiast: inimeste kriisireaktsioonidest, kriisiabist, eneseabist, suhtlemisest massimeediaga, jm.
Oluline on ka koostöö harjutamine, et grupp kriisiolukorras toimiks.
3. Luua tegevusplaan. Kooli kriisiplaaniga peaksid olema tuttavad nii kooli personal kui ka lapsevanemad. Plaani koostamisel tuleks arvestada nii õpilaste, õpetajate kui lastevanemate vajadustega kriisisituatsioonis. Kriisiplaani tuleb kord aastas uuendada nii, et see oleks kriisiolukorras toimiv.
7. Kuidas õpetaja saab kriisiks valmistuda?
Õpi tundma ja aitama iseennast. Täienda oma teadmisi: - leinaprotsessi kulgemisest ja selle mõistmisest; - laste kriisireaktsioonidest ja nende mõjust õppimisele, suhetele, tervisele; - selle kohta, kuidas suhelda laste ja peredega kriisi olukorras; - selle kohta, kuidas kasutada kriisijuhtumit õpetamise eesmärgil ning kuidas rääkida lastega rasketel teemadel või mil viisil viia läbi klassivestlusi.
Kui kooli kriisitoimkond on personali juhtunust informeerinud, on õpetajad need, kelle ülesanne on aidata oma klassides õpilastel juhtunut käsitleda. Sageli võib õpetaja osutuda ainsaks täiskasvanuks, kelle poole lapsed oma mõtete ja tunnetega pöörduda saavad või julgevad. Isegi siis, kui õpetaja ei ole saanud kriisiabialast ettevalmistust saab ta olla lastele suureks toeks. Seejuures peab õpetaja tulema toime ka iseenda stressireaktsioonidega.
Pärast traumaatilisi sündmusi võivad õpetajal ilmneda järgmised järelreaktsioonid: ärrituvus, keskendumisraskused, raskused tundide läbiviimisel, hirm, et õpilastega juhtunust rääkimine võib asja veel hullemaks teha, ebamugavustunne seoses oma tugevate tunnetega (hirm, viha), sündmuse traumeeriva toime eitamine õpilastele. Et õpilasi aidata, peaks õpetaja olema teadlik oma seisundist ja otsima vajadusel endale abi.
8. Juhiseid õpetajale
1. Ole aktiivne ja otsustav. See aitab kaasa õpilaste turvatunde ja tasakaalu taastamisele.
2. Ole lastega koos, ära jäta õpilasi üksi.
3. Anna informatsiooni toimunust. Anna tõene ülevaade juhtunust, räägi vaid teadaolevaid
fakte. Püüa jääda oma väljendustes rahulikuks ning kirjeldada juhtumit selgelt ja lihtsalt. Kui sul on mingitel põhjustel raske üksi rääkida, kutsu endale appi kolleeg või kriisimeeskonna liige.
4. Anna aega reageerimiseks ja küsimuste esitamiseks.
5. Väldi lubadusi. Ära luba, et kõik saab varsti korda, kuid hoia üleval lootust, et lõpuks kriis siiski ületatakse.
6. Julgusta õpilasi juhtunust rääkima. Sageli tahetakse kriisiolukorrast korduvalt rääkida ja küsida samu küsimusi, sest toimunut on raske omaks võtta. Julgusta lapsi rääkima nii juhtunuga seotud faktidest kui ka oma tunnetest. Leppige vajadusel kokku ajad, millal te koolipäeva jooksul juhtunust räägite.
7. Säilita klassis tavapärased reeglid. Toeta õpilaste igasugust tegevuslikku aktiivsust (nt. klassi koristamine jm rutiinsed tegevused). See süvendab kokkukuuluvus- ja turvatunnet ning aitab taastada kontrolli tunnete üle.
8. Muuda ajutiselt õppekava. Peale traumaatilisi sündmusi on õpilastel raskusi keskendumise ja mäluga ning alaneb õpivõime. Kontrolltööd tuleks mõned päevad edasi lükata. Ka kodutöid võiks mõneks ajaks vähendada.
9. Ole tähelepanelik riskiõpilaste suhtes. Kõrgenenud riskiga õpilasteks võivad olla kannatanu õed/vennad, lähedased sõbrad, tugevaid emotsionaalseid reaktsioone ilmutanud lapsed, sündmuse pealtnägijad, need, kel on peres probleeme või on kaotanud pereliikme, depressiooniilmingute või suitsiidikalduvustega õpilased. Nad vajavad kohest individuaalset psühholoogilist esmaabi.
10. Aita taastada enesekontroll. Tugevad tunded on kriisiolukorras loomulikud. Aita neil maha rahuneda ja oma käitumise üle kontroll saavutada.
11. Selgita õpilastele suhtlust ajakirjanikega. Ütle, et nad ei vastaks ajakirjanike küsimustele ilma vanemate loata.
12. Hoia kontakti teiste õpetajate, kooli personali ja lastevanematega. Tähtis on teada, kuidas õpilased kriisiolukorras hakkama saavad mitte ainult koolis, vaid ka kodus ja väljaspool. Nii mõnigi õpilane võib vajada spetsialisti abi. Vanemadki vajavad juhtnööre.
13. Ole oma käitumisega õpilastele eeskujuks. Mida enam täiskasvanud annavad eeskuju, kuidas olla asjatundlik, probleeme lahendav ning samas kaastundlik ja hooliv, seda enam on ka lapsed võimelised käituma adekvaatselt.
14. Ole teadlik oma reaktsioonidest. ja hoolitse ka enda eest. Lubatud on näidata ka oma tundeid, kuid mitte kaotada kontrolli. Ära jäta ennast üksi, räägi kolleegidega, jaga oma tundeid ja mõtteid, vajadusel otsi abi spetsialistidelt.
9. Abinõud kriisi ajal ja hiljem
Oluline on, et kool ilmutab kindlat ja ühtlasi hoolivat suhtumist, aidates kaasa üldise turvatunde taastamisele ja usalduslike (koostöö) suhete kujunemisele nii koolisiseselt kui ka väljaspool kooli: lastevanemad, piirkonna elanikud, abipakkuvad asutused jt. Kriisiga seoses rakendatavad meetmed võib jagada kriisiaegseteks ja kriisile järgnevate päevade kiireloomulisteks ülesanneteks ning pikemaajaliseks tegevuseks.
Väga oluline on kriisi olukorras informatsioon. Kontrollitud ja adekvaatse ning läbimõeldud teabe edastamine kooli personalile aitab valmis olla õpilaste reaktsioonide käsitlemiseks. Väheneb kuulujuttude levik, ärevuse ja hirmu asjatu võimendumine. Teavet peavad saama ka need, kes hetkel kohal ei viibi.
Teavitamine väljapoole kooli. On oluline, et initsiatiiv juhtunust teavitamisel oleks kooli poolel. See aitab ära hoida nii koolis kui ümbruskonnas sageli hirmutavate ja üledramatiseeritud kuulujuttude levikut, ohjata juhtunu käsitlemist meedia poolt, mis sageli osutub kannatanuid, kaasõpilasi, nende peresid ja kooli personali emotsionaalselt häirivaks või isegi traumeerivaks. Selline info edastamine võimaldab taastada kooli normaalse funktsioneerimise võimalikult kiiresti.
Vanemate teavitamine. Vanematele koostatakse kiri, kus selgitatakse juhtunut. Teatatakse kooli tegutsemisplaanist, võimalikest ajutistest muutustest õppetöö korralduses, õpilastele, vanematele ja kooli personalile pakutavast abist. Kirjale lisatakse kontaktisikute nimed ja telefoninumbrid, kes on volitatud vanemate küsimustele vastama.
Vajadusel korraldatakse vanematele koosolek, kuhu kutsutakse ka erinevate teenistuste ja ametkondade esindajaid.
Meedia teavitamine. Koolipoolset teavet vahendab kriisimeeskonna juht. Õpetajad võivad anda meediale teavet kokkuleppel koolijuhiga ning õpilastel peab meediaga suhtlemiseks olema vanemate luba.
10.Meedias kajastatud vägivallajuhtum (terroriakt, vägivald lastega vm)
Raske vägivallajuhtumi ning selle kaudu tekkinud küsimuste ja tunnete käsitlemisel on tähtis täiskasvanute eeskuju. Täiskasvanute peamiseks ülesandeks on ära kuulata, küsimused vastu võtta ning teadmisi koos laste ja noortega analüüsida. Koe oluliseks osaks püüda luua rahustav ja turvaline õhkkond, kus saaks juhtunust kõnelda.
Kui tegu on meedias kajastatud sündmusega, siis võivad noored tahta arutada lisaks massiteabevahenditele ka Interneti-lehtede üle, sest huvi sündmust kajastavate veebilehtede suhtes on suur. Liigne kriisiolukorraga seonduv infotulv ja materjali käsitlemine võib masendust, hirmu ning kaitsetuse tunnet suurendada. Klassides on seepärast hea julgustada õpilasi otsima ka teavet selle kohta, millised asjad on kriisiolukorra juhtimisel tähtsad ning milliseid abi ja toe vorme on olemas.
Edasi oleks vaja rääkida, kuidas kriisi erinevad etapid toimivad ning seda, et erinevaid reaktsioone ei tule karta, need kuuluvad kriisiga seonduva juurde. Tähtis on, et õpilastega vesteldaks neid huvitavatest küsimustest siis, kui nad küsimusi esitavad. Koolis võib täiskasvanutel olla raske toimunust rääkida. Et iga olukord on erinev, siis allpooltoodud vaatenurgad on vaid võimalused, mitte konkreetsed juhised laste ja noorte toetamiseks klassivestluse kaudu.
Vestlust alusta kuulamisest.
o Kas vaatasite uudiseid, lugesite lehti, mida olete rääkinud kodus, mida sõpradega juhtunust?
o Mida sellest mõtlete, kuidas see tundub (tunded ja kuidas asjadest aru on saadud)?
o Just nooremad lapsed võivad innustunult rääkida sellest, kui põnev see kõik on. Seda on täiskasvanule õudusttekitav kuulata. Ei tohiks siiski moraliseerida, vaid võib öelda: "Te mängite palju püssidega ja näete ka telekast tulistamist ning see on põnev. Kuid see, mis juhtus pole mäng, vaid tõesti väga kurb“.
o Mõni laps võib hakata rääkima mõnest pereliikmest, kes on surnud. Siis võib öelda, näiteks: "Mari teab, kuidas seal koolis lapsed võivad end tunda."
o Õpetaja võiks väga rahulikult rääkida sellest, mis on juhtunud, et aitata lastel saada üldpilti juhtunust. Juhtunu asjaoludest rääkides peab hoiduma hirmutamast ja süüdistamast. Traumaatilistesse üksikasjadesse ei tohiks laskuda, samas tuleb valmis olla küsimusteks.
o Kurbust ei pea peitma, seda võib välja näidata, kuid oluline on mitte kaotada kontrolli.
o Mõned (väikesed) lapsed ei tea asjast mitte midagi. Siis pigem oodata, kui lapsed küsivad.
o Kui suurem osa lastest teab, siis on neile eriti oluline, et täiskasvanu räägib ilma hirmu ja ängi suurendamata.
o Laste küsimustele tuleb üritada vastata võimalikult otsekoheselt, samal ajal tuleb arvestada lapse arengutaset.
Lapsele võib samuti öelda, kui ei tea või veel ei tea, ja öelda, et räägitakse siis, kui rohkem teada saadakse. Näiteks, kui tegu on väga vägivaldse teoga nagu teiste tulistamine, siis tuleb olla valmis küsimusteks, näiteks:
o Miks ta seda tegi? Vastata võib näiteks nii: seda ei tea keegi, kuid arvan, et ta oli päris õnnetu inimene. Mitte keegi, kellel on kõik asjad korras, ei teeks midagi taolist. Ma kahtlen selleski, kas ta üldse ise teadis, mida ta oli kavatsemas.
o Kas meie koolis võib ka midagi sellist juhtuda? Näiteks: Kunagi varem pole midagi sellist juhtunud, loodetavasti kunagi enam ka ei juhtu. Kuid meil tuleb üksteise eest hoolt kanda. Selleks me, täiskasvanud, vanemad ja õpetajad vahetevahel kohtume ja arutame, kuidas võiks kõik sujuda parimal moel.
o Vestlust aitab edendada, kui räägitakse sellest, kuidas üksteist märgata ja toetada, kuidas näidata välja oma hoolimist, kuidas olla toetav sõber.
o Päev on hea lõpetada klassile tuttava ühistegevusega, kus igaühel on oma koht – kas mäng vm. ühine tegevus, mis tekitab turvalisuse ja koosolemise tunde: meil on koos hea olla, me hoolime ja toetame üksteist, meil on lõbus. See sobib kõigile vanusegruppidele. Taolisi ühistegevusi võiks korrata pikema aja jooksul, nii kaua kuni hirmutavad sündmused elavalt meeles on.
o Oleks hea jälgida seda, mis toimub laste ja noortega omavahel. Kui antud juhtumi temaatikat hakkavad varjutama muud, igapäevasemad asjad, ei tuleks neid kunstlikult esile tuua. Samas kui mõni laps/noor näib olevat „jäänud kinni“ juhtunusse, tuleks rääkida lapse pereliikmetega ja arutada, mil moel saaks last toetada.
o Laste ja noorte kriisireaktsioonid on: hirmud, ängistus, keskendumisraskused, kärsitus, rahutus, ärrituvus, nutusus, unehäired, klammerdumine (noorematel lastel), konfliktid eakaaslastega.
11.Noored
Enamus noori saab ruttu teada, kui midagi traumaatilist on juhtunud. Seepärast ongi tähtis noortega juhtunut käsitleda:
o käi koos noortega juhtunu faktid läbi;
o arutlege õpilastega, mida nad mõtlevad juhtunust (eesmärgiks on raskete tunnete jagamine);
o kui tegu on äärmusliku vägivallajuhtumiga, siis rõhuta, et juhtunu on väga haruldane (eesmärgiks – ebarealistlike hirmude vähendamine),
o tunnista, et juhtunu on suurte probleemide küüsis vaevleva noore meeleheitel tegu (eesmärgiks vältida vägivaldse teo sooritaja idealiseerimist ja kangelasefantaasiate teket);
o tõsta esile üksteise toetamise ja koosolemise tähtsust (eesmärgiks – toetada ühtekuuluvus- ja turvatunnet);
o koolipäeva lõpuks on hea luua olukord, kus kogu klass on koos ja lõpetada päev mingi positiivse, ühtekuuluvustunnet süvendava ühistegevusega (eesmärgiks – jätta meelde hea tunne koosolemisest päeva lõpuks);
o julgustada kodus juhtunust rääkima oma lähedastega (eesmärgiks – juhtunu käsitlemine ka koolist väljaspool). Tuuakse esile, et mitte ükski noor, kes end hästi tunneb, ei tapa teisi inimesi.
12. Tegutsemine tulekahju korral
Kui oled avastanud tulekahju, siis tegutse järgmiste juhiste järgi.
1. Helista 112 ja teata tulekahjust häirekeskusele 1524!
2. Informeeri tulekahjust läheduses olevaid inimesi!
Kui hoones on olemas tulekahjusignalisatsiooni häire, mille töölepanekuks on tarvis vajutada signaalnuppu, siis tuleb seda teha. Aita ilma ennast ohtu seadmata ohus olevatel inimestel ohtlikust kohast eemalduda!
3. Kui käepärast on vajalikud vahendid, siis alusta võimalusel oma elu ja tervist ohtu seadmata tule kustutamist!
4. Kui sündmuskohale saabub päästemeeskond, siis mine kohe nende juurde ja räägi, mida sa sellest tulekahjust tead (kas keegi on sees, kus täpselt põleb, kas on alustatud kustutamist)!
5. Häirekeskusesse helistamisel tuleb edastada järgmist infot ning vastata küsimustele:
1) Mis on juhtunud? Kui helistad häirekeskusesse, siis on kõige õigem alustada sellest, mis on juhtunud. Sisaldagu juba su esimene lause probleemi, miks sa helistasid, siis ei pea dispetšer seda pärima, ja sa võidad aega.
2) Ütle, mis põleb. Kas tules on mõni hoone või sõiduk või kulu või prügi jne. Kui tegemist on hoonega, siis on oluline, millisel korrusel toimub põlemine, kas paistab ainult suitsu või on ka tuld, kui suureks on tuli arenenud.
3) Kus see õnnetus on juhtunud?
Alati tuleb võimalikult täpselt öelda õnnetuse aadress.
4) Kas keegi on saanud kannatada? Õnnetuskohtadele saadetakse sõltuvalt õnnetuse liigist ja suurusest väga erinevaid abijõude, kuid nende hulgas ei pruugi alati olla kiirabi.
Kiirabi väljasaatmine otsustatakse selle järgi, kas keegi on saanud kannatada või on selleks reaalne oht. Tulekahjude puhul loetakse reaalseks ohuks olukorrad, kus on kindlalt teada või on kahtlus, et põlengust haaratud piirkonnas on inimene sees. Kui helistaja oskab sündmust korrektselt hinnata, siis on kõige tähtsam - inimelu kaitse - ka maksimaalselt tagatud.
5) Kas põlevas hoones võib olla lisaohtusid? Lisaohtudeks on gaasiballoonid, põlevvedelikud, lõhkeained jne. Neid võib sageli leiduda igasugustes kõrvalhoonetes, garaažides, pööningutel jne.
6) Teataja nimi ja kontakttelefoni number. Numbri olemasolu on tarvis selleks, et oleks võimalik sulle vajadusel tagasi helistada ja küsida lisainfot. Sageli ei leia abijõud õiget õnnetuskohta kohe üles ja on tarvis seda täpsustada.
13. Tulekahju korral jäta alati meelde järgmised reeglid:
1) Liigu võimalikult ohutult!
2) Ole võimalikult nähtav!
3) Ära satu kunagi paanikasse ega tekita seda oma käitumisega teistes inimestes!
4) Anna kohale saabunud päästeteenistuse töötajatele informatsiooni!
5) Enne elektriseadmete kustutamist veendu, et need pole voolu all!
6) Välitingimustes proovi vältida tule suhtes allatuult jäämist!
7) Väldi põlemisgaaside sissehingamist, sest need võivad olla mürgised!
8) Kui ruumis on plahvatusohtlikke esemeid (gaasiballoon, lõhkekehad jne), siis eemaldu kiiresti ning hoiata ka teisi!
9) Ära sea elu ohtu!
10) Sulge uksed ja aknad, kuid ära lukusta!
11) Lülita hoonest või ruumist välja ventilatsioon (kui tead kust seda teha)!
12) Lülita ruumist välja elekter! Elektrit ei tohi välja lülitada pimedal ajal, kui toimub evakuatsioon.
14. Reeglid, mida järgida, kui koolis on tulekahju:
1) Kogu klass peab püsima koos ning ilma õpetaja loata ei tohi hakata klassiruumist väljuma! (Kui oled põlevas ruumis, siis tuleb sealt viivitamatult väljuda!)
2) Kui koolimaja koridorid on täitunud suitsuga, siis on turvalisem jääda klassi ning ennast seal kaitsta!
3) Klassis olles tuleb hoida klassiuks suletuna (mitte lukus!). Mine akende juurde ja anna endast igal võimalikul moel märku.
4) Kui ukse pragudest tuleb suitsu, siis tuleb need võimalusel riietega kinni toppida. Kui klassiruumis on vett, siis kasta need riided eelnevalt märjaks.
5) Aknast immitseva suitsu korral tuleks aknad tihendada samal meetodil nagu uksed.
6) Kui siiski läheb olukord klassis selliseks, et seal ei ole võimalik olla, siis tuleb õpetaja korraldusel kõigil koos tegutseda. Läbi suitsuse keskkonna liikumine on alati seotud ohtudega. Seetõttu tuleks antud tegevus ette võtta viimase võimalusena, kui klassiruumis pole end enam võimalik kaitsta (tulekolle asub klassiruumis, klassiruumi on sattunud suurel määral suitsu ning seda pole võimalik tuulutada vms). Läbi suitsuse ruumi liikumiseks tuleb õpetaja korraldusel organiseeritult tegutseda, võimalusel on tarvis katta suu ja nina märja riidega.
7) Koolimajast väljumisel peab õpetaja võtma kaasa ka klassipäeviku, mille alusel saab pärast täpselt kontrollida, kas kõik on hoonest välja saanud.
8) Peale koolimajast väljumist peavad kõik klassid koos püsima ning vastavalt päästetöötajate või koolidirektori korraldusele liikuma ettenähtud kohta.
15. Noorte enesetapuriskide hindamine
Uuringud on näidanud, et pole kerge aimata, millised lapsed ja noored kuuluvad enesetapu riskigruppi. Ligi pooltel neist, kes endalt enne kuueteistkümnendat eluaastat elu võtavad, ei ole psühhiaatrilist haigust diagnoositud. Mitmed enesetapud võivad vanemate, sõprade ning õdede-vendade jaoks tulla kui välk selgest taevast. On siiski selgeks tehtud, et esimesed kuud peale sõbra surma läbi enesetapu tähendavad suurenenud masenduse- ja enesetapuriski sõpruskonna seas. See kehtib eriti juhul, kui sõbrad kuuluvad alkoholi ja narkootikume tarbivasse keskkonda. Allpool tehakse lühike kokkuvõte tundemärkidest, mida tuleks silmas pidada seoses enesetapuga. Risk on suurim teismeeas, kuid enesetappe esineb ka nooremate laste seas.
Enesetapp on neli korda tavalisem poiste kui tüdrukute seas. Eriliseks riskigrupiks on üle viieteistkümneaastased poisid. Suurenenud enesetapuriskiga seondatavate faktorite hulka kuuluvad:
o varasem enesetapukatse (eriti juhul, kui see toimus hiljuti) või varasem või kestev masendus;
o eraldumine, kõrvaletõmbumine ja lootusetuse tunne;
o mõlemast soost homoseksuaalsed noored üritavad enesetappu sooritada kaks kuni kuus korda rohkem kui heteroseksuaalsed eakaaslased, eriti sel perioodil, kui nad varjavad oma kalduvust sõprade ja pere eest;
o varasemad kaotused või traumad (lahutus, surm), eriti füüsiline ja/või seksuaalne väärkohtlemine;
o liialdatud hõivatus seoses surmateemaga või teiste inimeste enesetapuga;
o varasem enesetapp perekonnas, muud pereprobleemid, eriti vanemate masendus ja narkomaania;
o planeerimine: kingib oma asju ära, mängib nugadega, riskib mõttetult – suured isiksusemuutused, võimalik narkootikumide tarbimine.
Lisaks sellele peaks tähelepanu pöörama lähedusastmele, st inimesele, kes:
o on surnu lähedane sõber;
o leidis surnu või nägi teda enesetappu sooritamas või oli temaga koos vahetult enne enesetapu toimumist;
o on ära mainitud hüvastijätukirjas;
o teadis, et see saab juhtuma (oli kursis), kuid ei teinud midagi;
o oli paarisuhtes tülis või vaenus vahetult enne enesetapu toimumist.
Enesetapu vallandavateks juhtumiteks on sageli armuvalu või muud tõelised või ettekujutatud kaotused, konfliktid vanematega, sõpradega või teistega, haavumised ja muu.
Enesetapu järel on oluline kiirelt sekkuda. Kui kellelgi üldse on aimu õpilase enesetapuplaa-nidest, siis on need sõbrad. Uurimused näitavad, et vanemate teadmine oma lapse enesetapu-mõtete või -katsete kohta on vähene.
Paljud noored mõtlevad enesetapule ka ilma, et risk selle elluviimiseks oleks eriliselt suur. Kui neil aga seevastu on olemas plaan, mis kirjeldab meetodit ja võimalikku aega (küsi temalt otse), tuleks võimalikult kiiresti vanematega ühendust võtta ning professionaalne abi kutsuda. Kui õpilasel on nii spetsiifiline plaan, kui ka on kaotanud lähedase sõbra või üldiselt vastab mõnele ülaltoodud kriteeriumile, ei tohi eeldada, et ta järgib sinu nõuandeid ning teda ei tohiks üksi jätta. Sellistel juhtudel peaksid koheselt:
o teavitama vanemaid ja teisi õpetajaid ning rääkima õpilasele, et oled seda teinud;
o võtma ühendust asjatundjaga ning valmistama ette võimalik haiglasse suunamine;
o laskma nõustamiskogemusega koolipersonalil õpilase eest hoolt kanda kuni muu abi on saabunud
Enesetapupisik (suitsiidiklaster) on fenomen, kus suhteliselt lühikese aja jooksul toimub kitsal alal mitu enesetappu. "Nakkusefekt“ tuleneb suitsidaalsete laste ja noorte kalduvusest samastuda destruktiivsete lahendustega.
Tegemist on ebatavalise fenomeniga, mida on võimalik ennetada, kui koolis käsitletakse enesetapujärgselt juhtunut õigel viisil. Enesetappu ei tohi romantiseerida, õpilasi tuleb kontrollida positiivsete vestlustega, meediale ei tohi anda võimalust enesetappu detailselt kirjeldada ja noortel tuleb aidata mõista seda tugevat valu, mida enesetapp lähedastele põhjustab. Soomes läbiviidud väikeses uurimuses näidati, et koolides, kus sekkuti korrektselt, ei toimunud ühtegi uut enesetappu nelja-aastase järelkontrolliperioodi jooksul. Seevastu kasvas enesetappude hulk koolides, kus puudus sobiv kriisisekkumine
Varane sõelumine ankeetküsitluse ja intervjuu abil võib esile tuua haavatavad isikud. Samuti on oluline pikaajaline süstemaatiline ennetustöö toimetulekuoskuste ja muude programmide abil. Kui kohalikus kogukonnas toimub mitme õpilase enesetapp, peaks kool koostöös spetsialistide töögrupiga nii kiiresti kui võimalik kokku kutsuma koostöökoosoleku, et planeerida, kuidas küsimust käsitleda nii vahetult kui pikema aja vältel.
16. Kellel on kõige rohkem abi vaja?
Allpool kirjeldatud tundemärgid võivad viidata sellele, et laps vajab rohkem abi.
o Laps tõmbub eemale nii sõpradest kui täiskasvanutest.
o Lapse käitumine muutub tundmatuseni ja on seda pikema aja vältel, näiteks on käitumine muutunud väljakutsuvaks ja agressiivseks, ta provotseerib kaklusi
o Laps on muutunud ülitundlikuks ümbritseva suhtes ja kõrgenenud valvsusega.
o Laps reageerib tugeva enesesüüdistusega.
o Õppeedukus langeb märgatavalt.
o Järelreaktsioonid on tugevad ja püsivad.
o Pikema aja jooksul jätkab laps kõige vältimist või mõtleb pidevalt juhtunule
o Laps käitub nii nagu ei kardaks ta enam kedagi ega midagi (ja ohu olukorras, käitub ebasobivalt, räägib, et miski siin ilmas ei hirmuta teda enam)
o Laps kaldub sattuma õnnetustesse, võttes riske, millest varem hoidus, paneb end eluohtlikesse olukordadesse, räägib iseenda vigastamisest või enesetapust.
o Laps loob tulevikust pessimistliku pildi, tal on kadumas võime ületada muid igapäevaelu raskusi, kadumas on lootus ja vajadus hästi hakkama saada.
Et mitmed neist faktoreist esinevad sageli samaaegselt, on üsna kerge avastada, kellel õpilastest on enim abi vaja. Palju keerulisem on lugu vaiksete õpilastega, kes ei näita välja, kui raske neil on, ning õpilastega, kel tekib üha suurem foobia (väldivad kõike, mis meenutab juhtunut), kuid kes ei näi kannatavat, kuna nad on õppinud väga hästi olukordi vältima.
Nende strateegia kulutab rohkelt vaimset energiat, mille tulemuseks on ebaefektiivne koolitöö. Õpilase koolikäitumise hindamine on seega oluline selleks, et selgitada lisaabi vajadus. Vaiksed õpilased ning õpilased, kel on foobiad, kannatavad sageli uneprobleemide all, mis omakorda viib rohkemate puudumisteni. Koostöös koduga on võimalik raskusi varakult avastada ning neile abi leida. Vaja on ka õpetajapoolset tähelepanelikkust, et õpilase probleem nähtavaks saaks.
17. Riskifaktorid
Õpilasi tuleb jälgida erilise tähelepanelikkusega pärast kriisijuhtumit, kui esinevad järgmised riskifaktorid.
Juhtunu asjaolud (traumaatilised mõjutajad):
o füüsiline vigastus ja/või oht oma elule;
o vägivaldse surma tunnistaja;
o äärmine abitus ohuolukorras;
o vägivaldne või ootamatult dramaatiline surmajuhtum;
o vastutus juhtunu eest.
Isiksus ja varasemad elukriisid:
o varem ängistus ja/või masendus;
o kinnine hoiak;
o läbitöötamata kriisid/traumad.
Keskkonna mõjutegurid:
o nõrk sotsiaalne võrgustik;
o puudulik kodune suhtlemine ja avatus;
o perekonna- ning koolipoolne reaktsioonide mitteaktsepteerimine;
o ükskõikne koolikeskkond;
o sõprade vähesus,;
o teisejärgulised trauma;
o raske eluolukord.
Kooliõde või -psühholoog, kes täiendab oma teadmisi kriisipsühholoogia alal, võib nõustada õpetajaid seisukoha võtmisel, milline reaktsioonide ja raskuste intensiivsus ning kestvus tingivad vajaduse psühholoogilise lisaabi järele
18. Suhtlemine meediaga
Kriisiolukorras on kindlasti vaja arvestada meedia huviga. Kooli ülesanne on tagada, et õpilased, lapsevanemad ja koolipersonal ei saaks kriisisituatsioonis meedia liigse tähelepanu tõttu kannatada, kuid samas püüda mõista, et ajakirjanikud teevad oma tööd ja tuleb leida nendega koostöö tegemiseks kõige turvalisem viis.
Teavitamine peab olema läbimõeldud ja plaanipärane, informeerimine operatiivne ja informatsioon selge, tõene ja hoolivust väljendav.
Meediaga suhtlemisel tuleb arvestada, et kõik ajakirjaniku kuuldes öeldu võib jõuda meedia vahendusel avalikkuseni.
Meediaga suhtleja (tavaliselt koolijuht või selleks vastava koolituse saanud nn. kõneisik) peab olema informeeritud, oskama end selgesti väljendada, olema kättesaadav kogu kriisi jooksul.
Meediaga suhtlemisel tuleb ajakirjanikuga kokku leppida ka piirangutes ja neid põhjendada (näiteks: leinas laste intervjueerimine ja filmimine on lubamatu, lapse foto avaldamiseks on vaja lapsevanema ja lapse nõusolekut, enesetapu kirjeldamisel on äärmiselt suur „nakkusefekti“ oht jne).
Kui ajakirjanik võtab ühendust, siis tuleb selgitada välja ajakirjaniku nimi ja kontaktandmed ning tema pöördumise eesmärk. Võimalusel tuleb täpsustada, mis küsimused ajakirjanikku huvitavad ning millal teave avalikkuse ette jõuab. Peab arvestama, et vastus ”ei kommenteeri” ei hoia ära juhtunu kajastamist meedias, vaid võtab ära võimaluse mõjutada kajastatava sisu. Üldjuhul ei pea kommenteerima kohe, ajakirjanikult võib küsida lisaaega, et otsustada, kas ja kuidas kommenteerida.
Kommenteerimisest keeldumist on soovitav põhjendada – selgitada, miks infot anda ei ole võimalik (lapse huvidest lähtudes, perekonna soove arvestades, juhtumi uurimise huvides vms). Vajadusel on soovitav suunata ajakirjanik teiste infoallikate (erialaspetsialistide jne) juurde täiendavate selgituste saamiseks, kuid seda juhul kui erialaspetsialistid sellega nõustuvad.
Kui kool soovib omal initsiatiivil meedia kaudu avalikkust informeerida, siis on tarvis otsustada, mis vormis (kindla ajakirjaniku poole pöördumine, pressiteade või pressikonverents meediakanalitele, arvamusartikkel ajalehte, intervjuu raadiole või televisioonile jne ) ja milliste kanalite vahendusel (üleriigiline või kohalik meedia, kirjutav või audiovisuaalne meedia jne) seda teha. Vajadusel tasub selles osas nõu pidada kommunikatsiooniekspertidega.
Kinnitan
/ allkiri /
Alla Batrakova
Direktor
KK 1-2/06.09.2019
TALLINNA MAHTRA PÕHIKOOLI
HÄDAOLUKORRA LAHENDAMISE PLAAN
I. Tallinna Mahtra Põhikooli hädaolukorra- ehk kriisireguleerimise KOMISJON
KINNITATUD KK 1-2/06.09.2019
Kooli kriisimeeskond:
Direktori kt Rita Rumm
Direktori asetäitja majandusalal Rita Januškevitšute
Kooli tervishoiutöötaja medõde Jelena Lebedeva
HevKo Julia Morozova
Sekretär Mare Jurtom
Õppealajuhataja k.t. Viktoria Šipilova
Sotsiaaltöötaja Ljudmilla Krjukova
Infojuht Jelena Demjantšuk
Õpetaja Margarita Müürsepp
Huvijuht Lada Kudrjašova
nr .1-2/10 01.09.2014.a. Olenevalt kriisisituatsioonist võib komisjoni töösse kaasata erinevaid spetsialiste väljastpoolt kooli, kuid komisjon võib töötada ka vähendatud koosseisus.
II. Kriisijuhtumid koolis
Oluline on teadvustada, millised sündmused võivad kooli, klassi või õpilase/õpetaja viia kriisisituatsiooni.
Nendeks võivad olla:
o õpilase või õpetaja surm (õnnetus, haigus, suitsiid, mõrv);
o õnnetus õpilasega;
o suitsiidikatse;
o tulekahju, plahvatus, varingud
o äkkrünnak – sündmus, mis põhjustatud vihkamisest, psüühilisest tasakaalutusest või pahatahtlikkusest, mis ohustab kooli tööd;
o õnnetus (nt klassiekskursioonil);
o raskete tagajärgedega lõppenud liiklusõnnetus;
o lapse kadumine;
o olulise mõjuga sündmus mujal (aktiivne meediakajastus);
o pommiähvardus jmt.
o karantiin seoses viirustega
III. Tegutsemine kriisi juhtumi puhul
1. Õpilase, õpetaja surma puhul töötavad õpilase, klassi või pereliikmetega klassijuhataja koostöös psühholoogi ja klassi aineõpetajatega;
2. Õnnetus, liiklusõnnetus, lapse kadumine – direktor viib läbi erakorralise nõupidamise, kus antakse konkreetsed ülesanded tegutsemiseks, kaasatakse politseiamet, teavitatakse linnavalitsust;
3. Tulekahju, plahvatus, varingud, terror – sündmused, mis põhjustatud vihkamisest, psüühilisest tasakaalutusest või pahatahtlikkusest, mis ohustavad kooli tööd;
3.1.Tulekahju ning pommiähvarduse puhul tegutsetakse vastavalt Põhja-Eesti Päästekeskusega kooskõlatatud Tallinna Mahtra Põhikooli ÜLDISELE TULEOHUTUSJUHENDILE:
o helistada koheselt telefonile 112;
o viia informatsioon kõikide koolis viibijateni – rakendub koolisisene raadiosüsteem;
o äkkrünnaku puhul klassiruumidest loata mitte lahkuda, varjuda seinte äärde, laudade alla, uksed võimaluse korral seestpoolt blokeerida käepäraste vahenditega, jne.;
o klassijuhatajad esimesel võimalusel teavitavad olukorrast lastevanemaid;
o lapsevanemad saavad kriisiolukorrast informatsiooni kooli telefonidel:
o õppemetoodika koordinaator – 6218 313; sekretär-personalijuht - 6218 185;
direktor – 6218 185; direktori asetäitja majandusalal - 6218 184.
o kaasata politseiamet telefonil 110;
o viia läbi töötajate nõupidamised kriisiolukorra likvideerimiseks.
4. Kriisi juhtumi puhul suhtleb meediaga kooli direktor.
5. Igal õppeaastal viiakse ühel korral läbi praktiline tuleohutusalane õppus ja kriisiplaani tutvustav õppepäev.
6. Iga nelja aasta tagant esmaabikoolitus pedagoogilistele töötajatele ja teenindavale personalile.
7. Seoses karantiiniga, võimaldab kool töötada ja omandada teadmisi distantselt. See tähendab, et õpetajad suhtlevad õpilastega peamiselt IT vahendite kaudu, annavad selged juhised õpiülesannete täitmiseks, valmistavad ette erinevaid e-ülesandeid jne, mis võimaldavad õpilastel omandada teadmisi kodus ning saada tagasisidet.
Viiruste leviku ennetamiseks koolis viiakse läbi järgmised meetmed:
-
vahetusjalatsite kontroll;
-
pindade ja ruumide pidev desinfitseerimine, puhtuse hoidmine;
-
õpilaste seisundi kontroll - esimeste tunnuste märkamistel saadetakse õpilane koju;
-
koostöö meditsiintöötajaga;
-
koostöö hoolekoguga;
-
õpilaste ja vanemate operatiivne ja pidev teavitamine e-kooli, kodulehe ja sotsiaalmeedia kaudu;
-
vajadusel distantsõppe organiseerimine (nt epideemia korral): tehnika väljastamine vanematele ja õpetajatele lepingu alusel, toitlustamise korraldamine kooli territooriumil, pideva tagasiside andmine distantsõppe ajal pedagoogidelt ja vanematelt.
IV. JUHENDID
1. Õpilaste ja koolitöötajate vaimse ning füüsilise turvalisuse tagamiseks on tarvis:
o pöörata erilist tähelepanu kogukonnatunde ja ühtekuuluvustunde loomisele koolis, tähtsustada akadeemiliste teadmiste kõrval üksteisest hoolimist, aidata lastel õppida mõistma inimesi enda ümber ja tegema ennast teistele mõistetavaks;
o väljendada koolis avalikult sallimatust igasuguse vägivalla suhtes ja mitte jätta tähelepanuta võimalikke koolikiusamise juhtumeid;
o suurendada valvet kooli ruumides ja kooli territooriumil ning rakendada meetmed tagamaks, et õpilased ei tooks kooli kaasa ohtlikke esemeid;
o rõhutada, et märgates tuleohtu, liiklusohtlikku olukorda, ebaseaduslike ainete tarbimist koolikaaslaste poolt, kellelegi tahtlikku haiget tegemist või tõrjumist, tuleb sellest täiskasvanutele teada anda.
o kasutada võimalikult efektiivselt ära õppekava läbiva teema „turvalisus“ võimalused;
o kasutada õppimis-ja õpetamismeetodeid, mis arendavad lastes koostöö- ja suhtlemisoskusi, õpetavad pidama oluliseks iga inimese ainulaadsust;
o kaasata õpilasi, lapsevanemaid ja kohalikku kogukonda süstemaatilise vägivallavastase tegevuskava koostamiseks ja ellu viimiseks igas koolis;
o vajadusel vaadata kriitiliselt läbi kooli sisekorraeeskirjad, neid uuendades ning kindlustades sisu õpilasteni viimine;
o kasutada võimalikult efektiivselt tugimeetmeid, luues võimalus õpilaste, lastevanemate ja õpetajate nõustamiseks, toetamiseks ja koolitamiseks;
o ühineda turvalist koolikeskkonda tugevdada aitavate programmidega ja kaasata õpilasi nendesse aktiivsete tegutsejatena.
o rõhutada koolis, et kõikide täiskasvanute kohus on märgata ja vajadusel sekkuda.
2. Kiireloomulised ülesanded kriisi ajal ja kohe pärast kriisi
2.1.Kriisiolukorras hindab koolijuht olukorda ning annab personalile ja õpilastele selged tegevusjuhised ning püüab olukorda stabiliseerida. Koolijuht vastutab selle eest, et kohe kutsutaks vajalik abi. Koolijuht juhib ja toetab oma personali, et õpilaste kaitsmisel tegutsetakse rahulikult.
2.2. Pärast olukorra rahunemist korraldab koolijuht kõikide koolis töötavate täiskasvanute nõupidamise. Selle käigus lepitakse kokku tegevussuunad, vastutus ja tööjaotus.
o Selgitatakse välja töötajate enda kriisikogemused ning hinnatakse ressursse probleemi käsitlemiseks.
o Kogutakse kokku võimalikult palju andmeid õpilaste olukorra kohta.
o Lepitakse kokku, kuidas suheldakse õpilaste, kodude ja lähedaste inimestega.
o Lepitakse kokku kavandatud meetmetest teavitamine.
o Lepitakse kokku, kuidas kriisi tõttu kannatanud peresid meeles peetakse.
o Lepitakse kokku, milliseid ühiseid tegevusi korraldatakse olukorra käsitlemiseks ning määratakse nende tegevustega seonduv vastutus.
o Lepitakse kokku, kuidas erinevates tundides juhtunut käsitletakse; välditakse kriisi liigset käsitlemist ja rõhutatakse, et õpetaja esmaseks ülesandeks on ära kuulata, vastata küsimustele, anda teavet ja jälgida õpilaste võimalikke kriisiga seonduvaid reageeringuid.
o Lepitakse kokku, kuidas antakse teavet võimalikele meediakanalite esindajatele. Siinkohal tuleks olla eriti hoolikas, seda eriti õpilaste kaitsmisel.
o Lepitakse kokku, kuidas suheldakse koostööpartneritega, millist ekspertide vms abi on võimalik saada koolist väljastpoolt.
o Lepitakse kokku, kuidas asjade käsitlemist töötajate vahel jätkatakse, ja arutatakse, millist abi nad vajavad.
2.3. Koolijuht korraldab nõupidamise kooli kriisimeeskonnaga (juhul kui koolis on selline grupp eelnevalt loodud). Selle käigus lepitakse kokku tegevussuunad, vastutus ja tööjaotus.
o Lepitakse kokku, milline on kellegi roll suhtlemisel peredega ning õpilaste abivajadust puudutava teabe saamisel.
o Lepitakse kokku, kes ja millist abi saab koolis pakkuda ning kuidas rohkem tuge vajavad õpilased suunatakse väljastpoolt antava abi juurde.
o Lepitakse kokku, kuidas kriisimeeskonna töötajad toetavad muud personali.
2.4. Koolijuht hoolitseb koolipere ühise kogunemise korraldamise eest. Selle organiseerimisel tuleks arvestada järgmisi asjaolusid:
o Kogunemist planeeritakse hoolikalt ning selle kestuse kavandamisel arvestatakse ka nooremate õpilastega.
o Kogunemist juhib koolijuht või tema poolt määratud isik.
o Kogunemisel käsitletavaid küsimusi tutvustatakse lühidalt ja kõigile arusaadavalt:
Ø toimunu lühikirjeldus;
Ø keda asi on otseselt puudutanud ja kuidas;
Ø millised on võimalikud reageeringud;
Ø kuidas koolis või õppeasutuses juhtunut lähipäevil arvestatakse.
Juhtunuga seonduv arutelu õpilastega on soovitatav viia läbi klassides vastavalt laste vajadustele.
2.5. Oluline on see, et koolijuht hoolitseks kriisi ajal ja pärast seda ka oma jõuvarude eest.
3. Pikaajalised abinõud
3.1. Tegevuskavade täpsustamine nii, et kriisi tagajärgede käsitlemisega seonduvad vajadused oleks arvesse võetud. Kava võib eeldada ka ressursside kasutamise täpsustamist.
3.2. Ühise kava koostamine selle kohta, kuidas kriisiga seonduvaid küsimusi õppetöös käsitletakse ning kuidas tugevdatakse turvatunnet ja lootust tuleviku suhtes.
3.3. Kokkulepe selle kohta, kuidas õpetajad jälgivad õpilaste reaktsioone järgmise aasta jooksul, sest sümptomid võivad ilmneda alles pärast pikema aja möödumist. Lepitakse kokku, kuidas tegutsetakse sümptomite avastamise korral.
3.4. Personalile vajaliku abi kavandamine ja korraldamine (nt ühised arutelud, koolitused, supervisioon).
4. Kriisi käsitlevad teemad õppetöös
4.1.Kooli tähtsus kriisijuhtumi lahendamisel on väga suur, sest
o laps veedab palju aega koolis;
o kool esindab stabiilsust ja järjepidevust ja peaks olema lapse jaoks turvaline koht;
o õpetaja teab ja tunneb last;
o koolis ümbritseb last loomulik ja kättesaadav toetusvõrgustik;
o mõne lapse jaoks on kool ainuke tugisüsteem;
o eksisteerib ühtlustatud ja tõese info jagamise võimalus.
Tallinna Mahtra Põhikooli kollektiivi ülesanne on olla nii füüsiliselt, vaimselt kui moraalselt valmis kriisiolukordi käsitlema, taastama turvalisus ning olema õpilastele eeskujuks, kuidas rasketes olukordades toimida.
4.2. Kriisijuhtumi mõju õppimisele
Traumaatilised olukorrad mõjutavad mälu ja keskendumisvõimet, mis on aju keskseteks funktsioonideks õppimise seisukohalt. Mitmed uuringud on näidanud, et õpilaste raskused koolis on seda suuremad, mida rohkem neil ilmnes traumajärgseid reaktsioone. See tähendab, et koolidel tuleb jälgida, et vajalik abi oleks õpilastele kättesaadav. Kooliprobleemid võivad hakata ilmnema tunduvalt (kuid, isegi aastaid) hiljem. Paljudel lastel kulub aega, et aru saada, mis tegelikult on juhtunud - eriti puudutab see surmajuhtumeid. Pingeliste tööpäevade tõttu võivad õpetajad unustada, et keegi nende õpilastest elas hiljuti läbi kaotuse või trauma. Paljud õpilased on öelnud, et õpetajad käituvad igati mõistvalt vahetult peale kaotust või traumat, kuid kurdavad, et peale mõningase aja möödumist neid enam ei mõisteta. Uute teadmiste omandamisvõime langus koos mõistmise puudumisega toob kaasa selle, et mõnedel õpilastel võib tekkida tõsised raskusi õppeprogrammi läbimisega.
4.3. Millega õpiraskusi seletada?
Arvatavasti on lapse õpiraskustel rohkem kui üks põhjus. Nende taustaks on mitu järgnevas loetelus toodud kirjeldust.
o Motivatsiooni kadumine.
o Hirm tuleviku ja muutuste ees tekitab ärevust.
o Muutused koduses elus, lisandunud kodused kohustused ei jätagi aega koduste ülesannete ja õppetükkidega tegelemiseks,
o Kriisiolukordades väheneb vanema(te) tegutsemisvõime ja ta/nad ei jaksa lapse koolitööde tegemist jälgida.
o Masendus mõjutab õppimisvõime - mõtlemisvõime aeglustub, masendavad mõtted.
o Tähelepanu, mälu ja keskendumishäired:
o Lapse mõtted kalduvad juhtunule või muidu uitama, tal on raske keskenduda;
o Pealetükkivad meenutused segavad keskendumist ja mõjutavad töömälu, mida inimene kasutab nii õppimisel kui uue informatsiooni töötlemisel: uued asjad ei jää meelde ja/või varem õpitu ei tule meelde;
o Paljude noorte arvates on eriti raske reaalainete tundides, algkooli õpilastel tekib raskusi just kirjutamise ja lugemisega;
o On asju, millele mõtlemine on raske, mistõttu hakkab laps kasutama vältimist. See segab aga loovat tegevust ja spontaansust.
Unehäired:
o sageli tekivad mälestused ja mõtted just siis, kui peaks magama jääma,
o tulemuseks on unehäired, õppimisvõime väheneb veelgi ja õpilane on veelgi rohkem hajevil.
Jõuetus, valud:
o tugevad tunded mõjutavad käitumist;
o lapsed kaotavad kontrolli oma käitumise üle ja satuvad pidevatesse konfliktidesse ümbritseva maailmaga;
o võib juhtuda, et lapsed kasutavad välist aktiivsust kaitsevahendina muljete ja tunnete vaigistamiseks ning seetõttu pole lapsed käitumises piisavalt rahulikud;
o lapsed ei tule toime uue informatsiooni vastuvõtmisega.
5. Individuaalne ettevalmistus
Kriisialased teadmised: - juhtimisoskus kriisiolukorras; - rituaalid; - meediaga suhtlemine; - kriisisekkumise meetodid; - traumaatiliste juhtumite vahetu ja pikaajaline mõju koolitööle; - erinevad suhtlemistasandid kriisi korral jm. - vaimne ettevalmistus võimalikeks kriisiolukordadeks. See tagab efektiivse tegutsemise kriisiolukorras, tekib usk oma kooli toimimisviisi ning enda võimesse keerulise olukorraga toime tulla.
6. Organisatoorne ettevalmistus
1. Analüüsida kriisiolukordade riski konkreetses koolis, lähtudes kooli spetsiifilistest oludest ja eeldustest ning mõeldes läbi juba juhtunud ja juhtuda võivad sündmused. Keskenduda tuleks sellistele sündmustele, mis kooli juhtkonna ja personali jaoks oleksid kõige raskemad, samuti raskelt käsitatavuse põhjustele, nende võimalikele lahendustele, otsustele, abinõudele ning vajalikele vahenditele.
2. Moodustada kooli kriisimeeskond, kuhu võiksid kuuluda koolijuhatus, direktor, õppealajuhataja ja/või õppemetoodika koordinaator, kantseleipersonal, kooliarst ja/või õde, koolipsühholoog. Need inimesed peaksid saama teadmisi kriisipsühholoogiast: inimeste kriisireaktsioonidest, kriisiabist, eneseabist, suhtlemisest massimeediaga, jm.
Oluline on ka koostöö harjutamine, et grupp kriisiolukorras toimiks.
3. Luua tegevusplaan. Kooli kriisiplaaniga peaksid olema tuttavad nii kooli personal kui ka lapsevanemad. Plaani koostamisel tuleks arvestada nii õpilaste, õpetajate kui lastevanemate vajadustega kriisisituatsioonis. Kriisiplaani tuleb kord aastas uuendada nii, et see oleks kriisiolukorras toimiv.
7. Kuidas õpetaja saab kriisiks valmistuda?
Õpi tundma ja aitama iseennast. Täienda oma teadmisi: - leinaprotsessi kulgemisest ja selle mõistmisest; - laste kriisireaktsioonidest ja nende mõjust õppimisele, suhetele, tervisele; - selle kohta, kuidas suhelda laste ja peredega kriisi olukorras; - selle kohta, kuidas kasutada kriisijuhtumit õpetamise eesmärgil ning kuidas rääkida lastega rasketel teemadel või mil viisil viia läbi klassivestlusi.
Kui kooli kriisitoimkond on personali juhtunust informeerinud, on õpetajad need, kelle ülesanne on aidata oma klassides õpilastel juhtunut käsitleda. Sageli võib õpetaja osutuda ainsaks täiskasvanuks, kelle poole lapsed oma mõtete ja tunnetega pöörduda saavad või julgevad. Isegi siis, kui õpetaja ei ole saanud kriisiabialast ettevalmistust saab ta olla lastele suureks toeks. Seejuures peab õpetaja tulema toime ka iseenda stressireaktsioonidega.
Pärast traumaatilisi sündmusi võivad õpetajal ilmneda järgmised järelreaktsioonid: ärrituvus, keskendumisraskused, raskused tundide läbiviimisel, hirm, et õpilastega juhtunust rääkimine võib asja veel hullemaks teha, ebamugavustunne seoses oma tugevate tunnetega (hirm, viha), sündmuse traumeeriva toime eitamine õpilastele. Et õpilasi aidata, peaks õpetaja olema teadlik oma seisundist ja otsima vajadusel endale abi.
8. Juhiseid õpetajale
1. Ole aktiivne ja otsustav. See aitab kaasa õpilaste turvatunde ja tasakaalu taastamisele.
2. Ole lastega koos, ära jäta õpilasi üksi.
3. Anna informatsiooni toimunust. Anna tõene ülevaade juhtunust, räägi vaid teadaolevaid
fakte. Püüa jääda oma väljendustes rahulikuks ning kirjeldada juhtumit selgelt ja lihtsalt. Kui sul on mingitel põhjustel raske üksi rääkida, kutsu endale appi kolleeg või kriisimeeskonna liige.
4. Anna aega reageerimiseks ja küsimuste esitamiseks.
5. Väldi lubadusi. Ära luba, et kõik saab varsti korda, kuid hoia üleval lootust, et lõpuks kriis siiski ületatakse.
6. Julgusta õpilasi juhtunust rääkima. Sageli tahetakse kriisiolukorrast korduvalt rääkida ja küsida samu küsimusi, sest toimunut on raske omaks võtta. Julgusta lapsi rääkima nii juhtunuga seotud faktidest kui ka oma tunnetest. Leppige vajadusel kokku ajad, millal te koolipäeva jooksul juhtunust räägite.
7. Säilita klassis tavapärased reeglid. Toeta õpilaste igasugust tegevuslikku aktiivsust (nt. klassi koristamine jm rutiinsed tegevused). See süvendab kokkukuuluvus- ja turvatunnet ning aitab taastada kontrolli tunnete üle.
8. Muuda ajutiselt õppekava. Peale traumaatilisi sündmusi on õpilastel raskusi keskendumise ja mäluga ning alaneb õpivõime. Kontrolltööd tuleks mõned päevad edasi lükata. Ka kodutöid võiks mõneks ajaks vähendada.
9. Ole tähelepanelik riskiõpilaste suhtes. Kõrgenenud riskiga õpilasteks võivad olla kannatanu õed/vennad, lähedased sõbrad, tugevaid emotsionaalseid reaktsioone ilmutanud lapsed, sündmuse pealtnägijad, need, kel on peres probleeme või on kaotanud pereliikme, depressiooniilmingute või suitsiidikalduvustega õpilased. Nad vajavad kohest individuaalset psühholoogilist esmaabi.
10. Aita taastada enesekontroll. Tugevad tunded on kriisiolukorras loomulikud. Aita neil maha rahuneda ja oma käitumise üle kontroll saavutada.
11. Selgita õpilastele suhtlust ajakirjanikega. Ütle, et nad ei vastaks ajakirjanike küsimustele ilma vanemate loata.
12. Hoia kontakti teiste õpetajate, kooli personali ja lastevanematega. Tähtis on teada, kuidas õpilased kriisiolukorras hakkama saavad mitte ainult koolis, vaid ka kodus ja väljaspool. Nii mõnigi õpilane võib vajada spetsialisti abi. Vanemadki vajavad juhtnööre.
13. Ole oma käitumisega õpilastele eeskujuks. Mida enam täiskasvanud annavad eeskuju, kuidas olla asjatundlik, probleeme lahendav ning samas kaastundlik ja hooliv, seda enam on ka lapsed võimelised käituma adekvaatselt.
14. Ole teadlik oma reaktsioonidest. ja hoolitse ka enda eest. Lubatud on näidata ka oma tundeid, kuid mitte kaotada kontrolli. Ära jäta ennast üksi, räägi kolleegidega, jaga oma tundeid ja mõtteid, vajadusel otsi abi spetsialistidelt.
9. Abinõud kriisi ajal ja hiljem
Oluline on, et kool ilmutab kindlat ja ühtlasi hoolivat suhtumist, aidates kaasa üldise turvatunde taastamisele ja usalduslike (koostöö) suhete kujunemisele nii koolisiseselt kui ka väljaspool kooli: lastevanemad, piirkonna elanikud, abipakkuvad asutused jt. Kriisiga seoses rakendatavad meetmed võib jagada kriisiaegseteks ja kriisile järgnevate päevade kiireloomulisteks ülesanneteks ning pikemaajaliseks tegevuseks.
Väga oluline on kriisi olukorras informatsioon. Kontrollitud ja adekvaatse ning läbimõeldud teabe edastamine kooli personalile aitab valmis olla õpilaste reaktsioonide käsitlemiseks. Väheneb kuulujuttude levik, ärevuse ja hirmu asjatu võimendumine. Teavet peavad saama ka need, kes hetkel kohal ei viibi.
Teavitamine väljapoole kooli. On oluline, et initsiatiiv juhtunust teavitamisel oleks kooli poolel. See aitab ära hoida nii koolis kui ümbruskonnas sageli hirmutavate ja üledramatiseeritud kuulujuttude levikut, ohjata juhtunu käsitlemist meedia poolt, mis sageli osutub kannatanuid, kaasõpilasi, nende peresid ja kooli personali emotsionaalselt häirivaks või isegi traumeerivaks. Selline info edastamine võimaldab taastada kooli normaalse funktsioneerimise võimalikult kiiresti.
Vanemate teavitamine. Vanematele koostatakse kiri, kus selgitatakse juhtunut. Teatatakse kooli tegutsemisplaanist, võimalikest ajutistest muutustest õppetöö korralduses, õpilastele, vanematele ja kooli personalile pakutavast abist. Kirjale lisatakse kontaktisikute nimed ja telefoninumbrid, kes on volitatud vanemate küsimustele vastama.
Vajadusel korraldatakse vanematele koosolek, kuhu kutsutakse ka erinevate teenistuste ja ametkondade esindajaid.
Meedia teavitamine. Koolipoolset teavet vahendab kriisimeeskonna juht. Õpetajad võivad anda meediale teavet kokkuleppel koolijuhiga ning õpilastel peab meediaga suhtlemiseks olema vanemate luba.
10.Meedias kajastatud vägivallajuhtum (terroriakt, vägivald lastega vm)
Raske vägivallajuhtumi ning selle kaudu tekkinud küsimuste ja tunnete käsitlemisel on tähtis täiskasvanute eeskuju. Täiskasvanute peamiseks ülesandeks on ära kuulata, küsimused vastu võtta ning teadmisi koos laste ja noortega analüüsida. Koe oluliseks osaks püüda luua rahustav ja turvaline õhkkond, kus saaks juhtunust kõnelda.
Kui tegu on meedias kajastatud sündmusega, siis võivad noored tahta arutada lisaks massiteabevahenditele ka Interneti-lehtede üle, sest huvi sündmust kajastavate veebilehtede suhtes on suur. Liigne kriisiolukorraga seonduv infotulv ja materjali käsitlemine võib masendust, hirmu ning kaitsetuse tunnet suurendada. Klassides on seepärast hea julgustada õpilasi otsima ka teavet selle kohta, millised asjad on kriisiolukorra juhtimisel tähtsad ning milliseid abi ja toe vorme on olemas.
Edasi oleks vaja rääkida, kuidas kriisi erinevad etapid toimivad ning seda, et erinevaid reaktsioone ei tule karta, need kuuluvad kriisiga seonduva juurde. Tähtis on, et õpilastega vesteldaks neid huvitavatest küsimustest siis, kui nad küsimusi esitavad. Koolis võib täiskasvanutel olla raske toimunust rääkida. Et iga olukord on erinev, siis allpooltoodud vaatenurgad on vaid võimalused, mitte konkreetsed juhised laste ja noorte toetamiseks klassivestluse kaudu.
Vestlust alusta kuulamisest.
o Kas vaatasite uudiseid, lugesite lehti, mida olete rääkinud kodus, mida sõpradega juhtunust?
o Mida sellest mõtlete, kuidas see tundub (tunded ja kuidas asjadest aru on saadud)?
o Just nooremad lapsed võivad innustunult rääkida sellest, kui põnev see kõik on. Seda on täiskasvanule õudusttekitav kuulata. Ei tohiks siiski moraliseerida, vaid võib öelda: "Te mängite palju püssidega ja näete ka telekast tulistamist ning see on põnev. Kuid see, mis juhtus pole mäng, vaid tõesti väga kurb“.
o Mõni laps võib hakata rääkima mõnest pereliikmest, kes on surnud. Siis võib öelda, näiteks: "Mari teab, kuidas seal koolis lapsed võivad end tunda."
o Õpetaja võiks väga rahulikult rääkida sellest, mis on juhtunud, et aitata lastel saada üldpilti juhtunust. Juhtunu asjaoludest rääkides peab hoiduma hirmutamast ja süüdistamast. Traumaatilistesse üksikasjadesse ei tohiks laskuda, samas tuleb valmis olla küsimusteks.
o Kurbust ei pea peitma, seda võib välja näidata, kuid oluline on mitte kaotada kontrolli.
o Mõned (väikesed) lapsed ei tea asjast mitte midagi. Siis pigem oodata, kui lapsed küsivad.
o Kui suurem osa lastest teab, siis on neile eriti oluline, et täiskasvanu räägib ilma hirmu ja ängi suurendamata.
o Laste küsimustele tuleb üritada vastata võimalikult otsekoheselt, samal ajal tuleb arvestada lapse arengutaset.
Lapsele võib samuti öelda, kui ei tea või veel ei tea, ja öelda, et räägitakse siis, kui rohkem teada saadakse. Näiteks, kui tegu on väga vägivaldse teoga nagu teiste tulistamine, siis tuleb olla valmis küsimusteks, näiteks:
o Miks ta seda tegi? Vastata võib näiteks nii: seda ei tea keegi, kuid arvan, et ta oli päris õnnetu inimene. Mitte keegi, kellel on kõik asjad korras, ei teeks midagi taolist. Ma kahtlen selleski, kas ta üldse ise teadis, mida ta oli kavatsemas.
o Kas meie koolis võib ka midagi sellist juhtuda? Näiteks: Kunagi varem pole midagi sellist juhtunud, loodetavasti kunagi enam ka ei juhtu. Kuid meil tuleb üksteise eest hoolt kanda. Selleks me, täiskasvanud, vanemad ja õpetajad vahetevahel kohtume ja arutame, kuidas võiks kõik sujuda parimal moel.
o Vestlust aitab edendada, kui räägitakse sellest, kuidas üksteist märgata ja toetada, kuidas näidata välja oma hoolimist, kuidas olla toetav sõber.
o Päev on hea lõpetada klassile tuttava ühistegevusega, kus igaühel on oma koht – kas mäng vm. ühine tegevus, mis tekitab turvalisuse ja koosolemise tunde: meil on koos hea olla, me hoolime ja toetame üksteist, meil on lõbus. See sobib kõigile vanusegruppidele. Taolisi ühistegevusi võiks korrata pikema aja jooksul, nii kaua kuni hirmutavad sündmused elavalt meeles on.
o Oleks hea jälgida seda, mis toimub laste ja noortega omavahel. Kui antud juhtumi temaatikat hakkavad varjutama muud, igapäevasemad asjad, ei tuleks neid kunstlikult esile tuua. Samas kui mõni laps/noor näib olevat „jäänud kinni“ juhtunusse, tuleks rääkida lapse pereliikmetega ja arutada, mil moel saaks last toetada.
o Laste ja noorte kriisireaktsioonid on: hirmud, ängistus, keskendumisraskused, kärsitus, rahutus, ärrituvus, nutusus, unehäired, klammerdumine (noorematel lastel), konfliktid eakaaslastega.
11.Noored
Enamus noori saab ruttu teada, kui midagi traumaatilist on juhtunud. Seepärast ongi tähtis noortega juhtunut käsitleda:
o käi koos noortega juhtunu faktid läbi;
o arutlege õpilastega, mida nad mõtlevad juhtunust (eesmärgiks on raskete tunnete jagamine);
o kui tegu on äärmusliku vägivallajuhtumiga, siis rõhuta, et juhtunu on väga haruldane (eesmärgiks – ebarealistlike hirmude vähendamine),
o tunnista, et juhtunu on suurte probleemide küüsis vaevleva noore meeleheitel tegu (eesmärgiks vältida vägivaldse teo sooritaja idealiseerimist ja kangelasefantaasiate teket);
o tõsta esile üksteise toetamise ja koosolemise tähtsust (eesmärgiks – toetada ühtekuuluvus- ja turvatunnet);
o koolipäeva lõpuks on hea luua olukord, kus kogu klass on koos ja lõpetada päev mingi positiivse, ühtekuuluvustunnet süvendava ühistegevusega (eesmärgiks – jätta meelde hea tunne koosolemisest päeva lõpuks);
o julgustada kodus juhtunust rääkima oma lähedastega (eesmärgiks – juhtunu käsitlemine ka koolist väljaspool). Tuuakse esile, et mitte ükski noor, kes end hästi tunneb, ei tapa teisi inimesi.
12. Tegutsemine tulekahju korral
Kui oled avastanud tulekahju, siis tegutse järgmiste juhiste järgi.
1. Helista 112 ja teata tulekahjust häirekeskusele 1524!
2. Informeeri tulekahjust läheduses olevaid inimesi!
Kui hoones on olemas tulekahjusignalisatsiooni häire, mille töölepanekuks on tarvis vajutada signaalnuppu, siis tuleb seda teha. Aita ilma ennast ohtu seadmata ohus olevatel inimestel ohtlikust kohast eemalduda!
3. Kui käepärast on vajalikud vahendid, siis alusta võimalusel oma elu ja tervist ohtu seadmata tule kustutamist!
4. Kui sündmuskohale saabub päästemeeskond, siis mine kohe nende juurde ja räägi, mida sa sellest tulekahjust tead (kas keegi on sees, kus täpselt põleb, kas on alustatud kustutamist)!
5. Häirekeskusesse helistamisel tuleb edastada järgmist infot ning vastata küsimustele:
1) Mis on juhtunud? Kui helistad häirekeskusesse, siis on kõige õigem alustada sellest, mis on juhtunud. Sisaldagu juba su esimene lause probleemi, miks sa helistasid, siis ei pea dispetšer seda pärima, ja sa võidad aega.
2) Ütle, mis põleb. Kas tules on mõni hoone või sõiduk või kulu või prügi jne. Kui tegemist on hoonega, siis on oluline, millisel korrusel toimub põlemine, kas paistab ainult suitsu või on ka tuld, kui suureks on tuli arenenud.
3) Kus see õnnetus on juhtunud?
Alati tuleb võimalikult täpselt öelda õnnetuse aadress.
4) Kas keegi on saanud kannatada? Õnnetuskohtadele saadetakse sõltuvalt õnnetuse liigist ja suurusest väga erinevaid abijõude, kuid nende hulgas ei pruugi alati olla kiirabi.
Kiirabi väljasaatmine otsustatakse selle järgi, kas keegi on saanud kannatada või on selleks reaalne oht. Tulekahjude puhul loetakse reaalseks ohuks olukorrad, kus on kindlalt teada või on kahtlus, et põlengust haaratud piirkonnas on inimene sees. Kui helistaja oskab sündmust korrektselt hinnata, siis on kõige tähtsam - inimelu kaitse - ka maksimaalselt tagatud.
5) Kas põlevas hoones võib olla lisaohtusid? Lisaohtudeks on gaasiballoonid, põlevvedelikud, lõhkeained jne. Neid võib sageli leiduda igasugustes kõrvalhoonetes, garaažides, pööningutel jne.
6) Teataja nimi ja kontakttelefoni number. Numbri olemasolu on tarvis selleks, et oleks võimalik sulle vajadusel tagasi helistada ja küsida lisainfot. Sageli ei leia abijõud õiget õnnetuskohta kohe üles ja on tarvis seda täpsustada.
13. Tulekahju korral jäta alati meelde järgmised reeglid:
1) Liigu võimalikult ohutult!
2) Ole võimalikult nähtav!
3) Ära satu kunagi paanikasse ega tekita seda oma käitumisega teistes inimestes!
4) Anna kohale saabunud päästeteenistuse töötajatele informatsiooni!
5) Enne elektriseadmete kustutamist veendu, et need pole voolu all!
6) Välitingimustes proovi vältida tule suhtes allatuult jäämist!
7) Väldi põlemisgaaside sissehingamist, sest need võivad olla mürgised!
8) Kui ruumis on plahvatusohtlikke esemeid (gaasiballoon, lõhkekehad jne), siis eemaldu kiiresti ning hoiata ka teisi!
9) Ära sea elu ohtu!
10) Sulge uksed ja aknad, kuid ära lukusta!
11) Lülita hoonest või ruumist välja ventilatsioon (kui tead kust seda teha)!
12) Lülita ruumist välja elekter! Elektrit ei tohi välja lülitada pimedal ajal, kui toimub evakuatsioon.
14. Reeglid, mida järgida, kui koolis on tulekahju:
1) Kogu klass peab püsima koos ning ilma õpetaja loata ei tohi hakata klassiruumist väljuma! (Kui oled põlevas ruumis, siis tuleb sealt viivitamatult väljuda!)
2) Kui koolimaja koridorid on täitunud suitsuga, siis on turvalisem jääda klassi ning ennast seal kaitsta!
3) Klassis olles tuleb hoida klassiuks suletuna (mitte lukus!). Mine akende juurde ja anna endast igal võimalikul moel märku.
4) Kui ukse pragudest tuleb suitsu, siis tuleb need võimalusel riietega kinni toppida. Kui klassiruumis on vett, siis kasta need riided eelnevalt märjaks.
5) Aknast immitseva suitsu korral tuleks aknad tihendada samal meetodil nagu uksed.
6) Kui siiski läheb olukord klassis selliseks, et seal ei ole võimalik olla, siis tuleb õpetaja korraldusel kõigil koos tegutseda. Läbi suitsuse keskkonna liikumine on alati seotud ohtudega. Seetõttu tuleks antud tegevus ette võtta viimase võimalusena, kui klassiruumis pole end enam võimalik kaitsta (tulekolle asub klassiruumis, klassiruumi on sattunud suurel määral suitsu ning seda pole võimalik tuulutada vms). Läbi suitsuse ruumi liikumiseks tuleb õpetaja korraldusel organiseeritult tegutseda, võimalusel on tarvis katta suu ja nina märja riidega.
7) Koolimajast väljumisel peab õpetaja võtma kaasa ka klassipäeviku, mille alusel saab pärast täpselt kontrollida, kas kõik on hoonest välja saanud.
8) Peale koolimajast väljumist peavad kõik klassid koos püsima ning vastavalt päästetöötajate või koolidirektori korraldusele liikuma ettenähtud kohta.
15. Noorte enesetapuriskide hindamine
Uuringud on näidanud, et pole kerge aimata, millised lapsed ja noored kuuluvad enesetapu riskigruppi. Ligi pooltel neist, kes endalt enne kuueteistkümnendat eluaastat elu võtavad, ei ole psühhiaatrilist haigust diagnoositud. Mitmed enesetapud võivad vanemate, sõprade ning õdede-vendade jaoks tulla kui välk selgest taevast. On siiski selgeks tehtud, et esimesed kuud peale sõbra surma läbi enesetapu tähendavad suurenenud masenduse- ja enesetapuriski sõpruskonna seas. See kehtib eriti juhul, kui sõbrad kuuluvad alkoholi ja narkootikume tarbivasse keskkonda. Allpool tehakse lühike kokkuvõte tundemärkidest, mida tuleks silmas pidada seoses enesetapuga. Risk on suurim teismeeas, kuid enesetappe esineb ka nooremate laste seas.
Enesetapp on neli korda tavalisem poiste kui tüdrukute seas. Eriliseks riskigrupiks on üle viieteistkümneaastased poisid. Suurenenud enesetapuriskiga seondatavate faktorite hulka kuuluvad:
o varasem enesetapukatse (eriti juhul, kui see toimus hiljuti) või varasem või kestev masendus;
o eraldumine, kõrvaletõmbumine ja lootusetuse tunne;
o mõlemast soost homoseksuaalsed noored üritavad enesetappu sooritada kaks kuni kuus korda rohkem kui heteroseksuaalsed eakaaslased, eriti sel perioodil, kui nad varjavad oma kalduvust sõprade ja pere eest;
o varasemad kaotused või traumad (lahutus, surm), eriti füüsiline ja/või seksuaalne väärkohtlemine;
o liialdatud hõivatus seoses surmateemaga või teiste inimeste enesetapuga;
o varasem enesetapp perekonnas, muud pereprobleemid, eriti vanemate masendus ja narkomaania;
o planeerimine: kingib oma asju ära, mängib nugadega, riskib mõttetult – suured isiksusemuutused, võimalik narkootikumide tarbimine.
Lisaks sellele peaks tähelepanu pöörama lähedusastmele, st inimesele, kes:
o on surnu lähedane sõber;
o leidis surnu või nägi teda enesetappu sooritamas või oli temaga koos vahetult enne enesetapu toimumist;
o on ära mainitud hüvastijätukirjas;
o teadis, et see saab juhtuma (oli kursis), kuid ei teinud midagi;
o oli paarisuhtes tülis või vaenus vahetult enne enesetapu toimumist.
Enesetapu vallandavateks juhtumiteks on sageli armuvalu või muud tõelised või ettekujutatud kaotused, konfliktid vanematega, sõpradega või teistega, haavumised ja muu.
Enesetapu järel on oluline kiirelt sekkuda. Kui kellelgi üldse on aimu õpilase enesetapuplaa-nidest, siis on need sõbrad. Uurimused näitavad, et vanemate teadmine oma lapse enesetapu-mõtete või -katsete kohta on vähene.
Paljud noored mõtlevad enesetapule ka ilma, et risk selle elluviimiseks oleks eriliselt suur. Kui neil aga seevastu on olemas plaan, mis kirjeldab meetodit ja võimalikku aega (küsi temalt otse), tuleks võimalikult kiiresti vanematega ühendust võtta ning professionaalne abi kutsuda. Kui õpilasel on nii spetsiifiline plaan, kui ka on kaotanud lähedase sõbra või üldiselt vastab mõnele ülaltoodud kriteeriumile, ei tohi eeldada, et ta järgib sinu nõuandeid ning teda ei tohiks üksi jätta. Sellistel juhtudel peaksid koheselt:
o teavitama vanemaid ja teisi õpetajaid ning rääkima õpilasele, et oled seda teinud;
o võtma ühendust asjatundjaga ning valmistama ette võimalik haiglasse suunamine;
o laskma nõustamiskogemusega koolipersonalil õpilase eest hoolt kanda kuni muu abi on saabunud
Enesetapupisik (suitsiidiklaster) on fenomen, kus suhteliselt lühikese aja jooksul toimub kitsal alal mitu enesetappu. "Nakkusefekt“ tuleneb suitsidaalsete laste ja noorte kalduvusest samastuda destruktiivsete lahendustega.
Tegemist on ebatavalise fenomeniga, mida on võimalik ennetada, kui koolis käsitletakse enesetapujärgselt juhtunut õigel viisil. Enesetappu ei tohi romantiseerida, õpilasi tuleb kontrollida positiivsete vestlustega, meediale ei tohi anda võimalust enesetappu detailselt kirjeldada ja noortel tuleb aidata mõista seda tugevat valu, mida enesetapp lähedastele põhjustab. Soomes läbiviidud väikeses uurimuses näidati, et koolides, kus sekkuti korrektselt, ei toimunud ühtegi uut enesetappu nelja-aastase järelkontrolliperioodi jooksul. Seevastu kasvas enesetappude hulk koolides, kus puudus sobiv kriisisekkumine
Varane sõelumine ankeetküsitluse ja intervjuu abil võib esile tuua haavatavad isikud. Samuti on oluline pikaajaline süstemaatiline ennetustöö toimetulekuoskuste ja muude programmide abil. Kui kohalikus kogukonnas toimub mitme õpilase enesetapp, peaks kool koostöös spetsialistide töögrupiga nii kiiresti kui võimalik kokku kutsuma koostöökoosoleku, et planeerida, kuidas küsimust käsitleda nii vahetult kui pikema aja vältel.
16. Kellel on kõige rohkem abi vaja?
Allpool kirjeldatud tundemärgid võivad viidata sellele, et laps vajab rohkem abi.
o Laps tõmbub eemale nii sõpradest kui täiskasvanutest.
o Lapse käitumine muutub tundmatuseni ja on seda pikema aja vältel, näiteks on käitumine muutunud väljakutsuvaks ja agressiivseks, ta provotseerib kaklusi
o Laps on muutunud ülitundlikuks ümbritseva suhtes ja kõrgenenud valvsusega.
o Laps reageerib tugeva enesesüüdistusega.
o Õppeedukus langeb märgatavalt.
o Järelreaktsioonid on tugevad ja püsivad.
o Pikema aja jooksul jätkab laps kõige vältimist või mõtleb pidevalt juhtunule
o Laps käitub nii nagu ei kardaks ta enam kedagi ega midagi (ja ohu olukorras, käitub ebasobivalt, räägib, et miski siin ilmas ei hirmuta teda enam)
o Laps kaldub sattuma õnnetustesse, võttes riske, millest varem hoidus, paneb end eluohtlikesse olukordadesse, räägib iseenda vigastamisest või enesetapust.
o Laps loob tulevikust pessimistliku pildi, tal on kadumas võime ületada muid igapäevaelu raskusi, kadumas on lootus ja vajadus hästi hakkama saada.
Et mitmed neist faktoreist esinevad sageli samaaegselt, on üsna kerge avastada, kellel õpilastest on enim abi vaja. Palju keerulisem on lugu vaiksete õpilastega, kes ei näita välja, kui raske neil on, ning õpilastega, kel tekib üha suurem foobia (väldivad kõike, mis meenutab juhtunut), kuid kes ei näi kannatavat, kuna nad on õppinud väga hästi olukordi vältima.
Nende strateegia kulutab rohkelt vaimset energiat, mille tulemuseks on ebaefektiivne koolitöö. Õpilase koolikäitumise hindamine on seega oluline selleks, et selgitada lisaabi vajadus. Vaiksed õpilased ning õpilased, kel on foobiad, kannatavad sageli uneprobleemide all, mis omakorda viib rohkemate puudumisteni. Koostöös koduga on võimalik raskusi varakult avastada ning neile abi leida. Vaja on ka õpetajapoolset tähelepanelikkust, et õpilase probleem nähtavaks saaks.
17. Riskifaktorid
Õpilasi tuleb jälgida erilise tähelepanelikkusega pärast kriisijuhtumit, kui esinevad järgmised riskifaktorid.
Juhtunu asjaolud (traumaatilised mõjutajad):
o füüsiline vigastus ja/või oht oma elule;
o vägivaldse surma tunnistaja;
o äärmine abitus ohuolukorras;
o vägivaldne või ootamatult dramaatiline surmajuhtum;
o vastutus juhtunu eest.
Isiksus ja varasemad elukriisid:
o varem ängistus ja/või masendus;
o kinnine hoiak;
o läbitöötamata kriisid/traumad.
Keskkonna mõjutegurid:
o nõrk sotsiaalne võrgustik;
o puudulik kodune suhtlemine ja avatus;
o perekonna- ning koolipoolne reaktsioonide mitteaktsepteerimine;
o ükskõikne koolikeskkond;
o sõprade vähesus,;
o teisejärgulised trauma;
o raske eluolukord.
Kooliõde või -psühholoog, kes täiendab oma teadmisi kriisipsühholoogia alal, võib nõustada õpetajaid seisukoha võtmisel, milline reaktsioonide ja raskuste intensiivsus ning kestvus tingivad vajaduse psühholoogilise lisaabi järele
18. Suhtlemine meediaga
Kriisiolukorras on kindlasti vaja arvestada meedia huviga. Kooli ülesanne on tagada, et õpilased, lapsevanemad ja koolipersonal ei saaks kriisisituatsioonis meedia liigse tähelepanu tõttu kannatada, kuid samas püüda mõista, et ajakirjanikud teevad oma tööd ja tuleb leida nendega koostöö tegemiseks kõige turvalisem viis.
Teavitamine peab olema läbimõeldud ja plaanipärane, informeerimine operatiivne ja informatsioon selge, tõene ja hoolivust väljendav.
Meediaga suhtlemisel tuleb arvestada, et kõik ajakirjaniku kuuldes öeldu võib jõuda meedia vahendusel avalikkuseni.
Meediaga suhtleja (tavaliselt koolijuht või selleks vastava koolituse saanud nn. kõneisik) peab olema informeeritud, oskama end selgesti väljendada, olema kättesaadav kogu kriisi jooksul.
Meediaga suhtlemisel tuleb ajakirjanikuga kokku leppida ka piirangutes ja neid põhjendada (näiteks: leinas laste intervjueerimine ja filmimine on lubamatu, lapse foto avaldamiseks on vaja lapsevanema ja lapse nõusolekut, enesetapu kirjeldamisel on äärmiselt suur „nakkusefekti“ oht jne).
Kui ajakirjanik võtab ühendust, siis tuleb selgitada välja ajakirjaniku nimi ja kontaktandmed ning tema pöördumise eesmärk. Võimalusel tuleb täpsustada, mis küsimused ajakirjanikku huvitavad ning millal teave avalikkuse ette jõuab. Peab arvestama, et vastus ”ei kommenteeri” ei hoia ära juhtunu kajastamist meedias, vaid võtab ära võimaluse mõjutada kajastatava sisu. Üldjuhul ei pea kommenteerima kohe, ajakirjanikult võib küsida lisaaega, et otsustada, kas ja kuidas kommenteerida.
Kommenteerimisest keeldumist on soovitav põhjendada – selgitada, miks infot anda ei ole võimalik (lapse huvidest lähtudes, perekonna soove arvestades, juhtumi uurimise huvides vms). Vajadusel on soovitav suunata ajakirjanik teiste infoallikate (erialaspetsialistide jne) juurde täiendavate selgituste saamiseks, kuid seda juhul kui erialaspetsialistid sellega nõustuvad.
Kui kool soovib omal initsiatiivil meedia kaudu avalikkust informeerida, siis on tarvis otsustada, mis vormis (kindla ajakirjaniku poole pöördumine, pressiteade või pressikonverents meediakanalitele, arvamusartikkel ajalehte, intervjuu raadiole või televisioonile jne ) ja milliste kanalite vahendusel (üleriigiline või kohalik meedia, kirjutav või audiovisuaalne meedia jne) seda teha. Vajadusel tasub selles osas nõu pidada kommunikatsiooniekspertidega.